Orjaku nime mainiti esmakordselt 1254 aastast pärinevas
Saare-Lääne piiskopi ja ordu vahelises maadejaotamise
ürikus.
1602 a., mil sõjaõnn Rootsi-Poola sõjas
rootslastele selja keeras, otsis Eestimaa kuberner oma truumatele
alamatele ümberasumisvõimalusi Hiiumaal. Hiiumaa
foogt B. v. Kalden vastas 24.jaan. 1603, et Hiiumaal on läänistamata
ainult Orjaku vakus, mujal veel 6-7 talupoega ning veel 6-7
Jausa kalurit ja see on ka kõik mida saaks anda Fabian
Wrangelile. Selle ettekande peale andiski asehaldur Anders
Lennartsson 20. märtsil 1603 a. Tartumaa maanõunikule
Fabian Wrangelile elatumiseks Orjaku küla
20. märtsi 1603 võikski pidada Orjaku mõisa
asutamise ajaks.
Orjaku mõisa esimesed hooned rajati eeldatavasti 1604
- 1612.
Nähtavasti suri F. Wrangel samal aastal katku või
jäi sõtta. 1603.a. katk laastas Hiiumaad nii rängalt,
Hiiumaa foogt oma kirjas 1604 märkis, et F. Wrangeli
talupojad on niivõrd vaesed, et neilt pole midagi saada
ega võtta. Lisaks tegid 1612 a. suvel taanlased Saaremaalt
ränga rüüsteretke Hiiumaale, mille tagajärjel
enamus maid sööti jäi. Veel 1624 a. oli 12
adramaad 20-st söödis.
1624 sai Orjaku mõisa omanikuks Jakob De la Gardie
kes ostis riigilt ära suurema osa Hiiumaast. Ümberkorraldustega
muutus mõis tugevamaks ja kuna De la Gardied pidid
oma suurte valduste tõttu üleval pidama mitut
ratsateenistuse meest, siis muudeti mõis ratsurimajandiks.
Ratsurimajandit kutsuti Nina Hof e. Nina mõisaks.
1712 a., pärast Põhjasõda, jäid
endised De la Gardie Hiiumaa valdused riigile.
Kuni sajandi lõpuni anti seda rendile mitmetele tsaaririigi
ametnikele ja kõrgematele ohvitseridele.
1796 a. tagastati senati ukaasiga ka Orjaku ja Partsi mõis
Ebba Margareta pojapojale Magnus Johan Stenbock-ile.
Kuna mõis oli 17 saj. keskpaigast kuni 19 saj. alguseni
küllalt väike ja vaene, majandati teda sel ajal
küllaltki huvitavalt.
Omanikud (Dela Gardied või riik) rentisid või
andsid teda kasutada kas teenete või teenistuses
olemise eest. 17 sajandil elasid tihti vähemalt ratsuriteenistuses
olevate meeste perekonnad mõisas. 18 sajandil rentnikud
enamasti ise mõisas ei elanud ja mõisa kasutasid
allrentnikud. Kusjuures rentnikud vaheldusid tunduvalt kiiremini
kui allrentnikud, kes andsid seda kohta põlvest põlve
edasi. Näiteks aastast 1754 oli allrentnikuks Axel
Pontus Selle, peale tema surma 1759 jäi allrentnikuks
tema lesk Catharina Westring ja peale tema surma 1778a.
sai allrentnikuks tema tütremees Karl Johan Rose.
1818.a. pantis M. J. Stenbock Orjaku kümneks aastaks
Vaemla ja Aadma mõisate omanikule Karl Johan v. Gernetile.
2. juulil 1821a. müüs K. J. v. Gernet mõisa
edasi Karl Magnus De la Gardiele, kelle kätte kaks
aastat tagasi oli läinud ka Emmaste mõis. Sellest
ajast peale jagas Orjaku Emmaste, kui peamõisa saatust,
olles kõrvalmõisaks ühiste omanike valduses.
Võib arvata, et sellest ajast algas mõisa
sihipärasem arendamine ja ülesehitamine.
1835 laiendati Orjaku küla hävitamisega mõisa
maid.
Arvatavasti pärinevad aastaist 1840-1842 ka tänaseni
säilinud hoonestus (kivihooned), s.h. mõisa
peahoone.
1870 sai pärimise teel Emmaste ja Orjaku mõisa
omanikuks Karl Magnuse kasupoeg krahv Brevern De la Gardie
1899.a. müüs Brevern De la Gardie lesk Emmaste
koos Orjakuga Alexander v. Hoyningen-Heune-le, kellelt need
mõlemad võõrandati Eesti Vabariigi
maareformiga.
Selle saj. alguses oli oli Orjaku mõis eeskujulik
karjamõis, mille karjalaudad ja meierei olevat leidnud
äramärkimist terve tsaari Venemaa ulatuses.
Esimese Maailmasõja ajal saadeti viimane mõisnik
Alexander von Hoyningen-Heune sakslaste kasuks spioneerimise
süüdistusega Siberisse.
Viimasena elasid mõisahoones 1920-ndatel asunikud,
kes ehitasid samal ajal Orjaku külla jagatud maadele
talusid (nende hulgas oli ka minu vanaema oma vanematega).
Mõisa peahoone hakkas lagunema ja tassiti talumeeste
poolt ehitusmaterjalina laiali.
|
